Keemiliselt on puhas haliit naatriumkloriid (NaCl). Kivimina tuntakse teda kivisoolana. Tööstuslikult toodetud ja puhastatud haliiti nimetatakse lauasoolaks või lihtsalt soolaks.

Haliit on suhteliselt pehme (kõvadus 2,5); erikaal 2,16; lõhenevus täiuslik. Värvuselt on puhas haliit läbipaistev ja värvitu, kuid lisandite tõttu võib olla punakas, kollakas või sinakas.

Haliit esineb peamiselt settekivimites. Haliit kuulub evaporiitide hulka, sest ta moodustub auruvast veest välja kristalliseerudes. Merevees lahustunud sooladest moodustab haliit 77,6%. Haliit hakkab mereveest kristalliseeruma siis, kui vee kogus on aurumise tõttu vähenenud kümnendikuni esialgsest kogusest. Haliit moodustub peamiselt soolajärvedes ning madalates laguunides ning aegajalt üleujutatavates merelahtedes, kus toimub kiire aurustumine (näiteks Garabogazi laht).

Et haliit on enamlevinud silikaatseist kivimeist väiksema tihedusega, siis hakkavad sügavamale maakoorde mattuvad soolakihid peallasuvate raskemate kivimite mõjul moodustama aeglaselt kõrgemale liikuvaid tilgalaadseid soolakehi, mida nimetatakse soolakupliteks või sooladiapiirideks. Naftarikastes piirkondades on soolakuplitega seotud paljud naftaleiukohad, sest soola ja ümbritsevate kivimite vahele tekib struktuurne lõks, mis käitub naftapüünisena. Haliiti leidub ka ariidsete piirkondade muldades, kus aurumine ületab sademetehulga.